Eesti ühiskond vananeb hirmuäratava kiirusega. 65+ vanuses inimeste arvu kasvades suurenevad ka nende hoolekandekulud. Tänaseks vajab hooldekodu kohta ligi viiendik eakatest – see on üle 54 000 inimese.
Kohalikud omavalitsused (KOVid) kulutavad eakate hoolekandele ligi 40 miljonit eurot aastas, kuid isegi see pole piisav, sest 2023. aasta hooldereformi hindade kallinemise prognoos ulatus planeeritud 3% asemel 40%-ni. (ERR / Delfi)
Vabatahtlike Seltsiliste 2021–2023 kestnud pilootprojekt näitas, et vähendades sotsialiseerumise abil eakate üksildust võib oluliselt parandada nende elukvaliteeti ning lükata edasi hooldekodusse minekut. Paraku polnud vabatahtlike tegevuse jätkamiseks üleriigilist süsteemi ega ka selgust, kuidas teenust rahastada, kuidas see KOVidega siduda ning kuidas tagada selle pikaajaline mõju.
Brand Manuali ülesanne oli jõuda probleemi juurteni ning luua teenusepõhine mudel, mis suudaks skaleeruda üle Eesti. Uuringute ja töötubade käigus jõudsime järeldusele, et üksindus ning sellega kaasnev üksildus pole pelgalt sotsiaalne probleem – see on otsene majanduslik ja tervishoiualane riskitegur.
Numbrid rääkisid selget keelt:
Üksildus suurendab eakate terviseriske ja toob kaasa suurema vajaduse hooldekodu kohtade järele.
Kui iga seitsmes eakas ei vajaks tänu vabatahtlike tegevusele enam hooldekodu kohta, hoiaks see aastas kokku ligikaudu 120 miljonit eurot.
Ühe hooldekodu koha maksumus on keskmiselt 1300 eurot kuus, millest KOVi kulu on vähemalt 4800 eurot aastas ühe inimese kohta.
Seevastu vabatahtlike seltsiliste teenuse aastane maksumus ühe eaka kohta on mõõdetav sadades, mitte tuhandetes eurodes - kokkhoid on märkimisväärne.
Seega küsimus on väga konkreetses rahalises mõjus ja kokkuhoius.
Kuidas muuta vabatahtlik tegevus osaks hoolekandesüsteemist?
Loodud mudel tugineb kolmel põhielemendil:
Vabatahtlikud seltsilised kui ennetustegevus – mida varem eakate üksildust märgatakse ja sekkutakse, seda suurem on kokkuhoid. Kui eakas säilitab iseseisva toimetuleku kasvõi paar aastat kauem, on see juba oluline võit nii rahas kui ka iniväärselt elatud aastates.
KOVide roll ja rahastusmudel – teenus peaks olema osa iga KOVi ennetustööst, mitte üksik pilootprojekt. Selleks tuleb igas omavalitsuses luua ennetustöötaja ametikoht, kes koordineerib teenust ja tuvastab abivajajaid.
Teenuse laiendamine üle Eesti – kui kõik 79 KOVi panustaksid teenuse rahastamisse vastavalt oma piirkonna eakate arvule, oleks süsteemi ülalpidamine täies mahus võimalik vaid 1 miljoni euroga aastas.
Mis võiks olla suurem mõju?
Kui loodud mudel saab riiklikuks standardiks, siis me ei räägi ainult hooldekodude kulude vähendamisest. See on investeering tugevamatesse kogukondadesse, paremasse elukvaliteeti ja inimeste pikemasse iseseisasse toimetulekusse. See võib omakorda aidata kaasa ka tööjõupuuduse leevendamisele – kui eakad suudavad kauem kodus elada, väheneb nende laste ja lähedaste koormus, kes muidu peaksid hooldamisele kulutama oma tööaega ja ressursse.
Loodud teenusmudel ei ole pelgalt kena idee – see on hädavajalik muutus Eesti hoolekandesüsteemis, mis võib päästa kümneid miljoneid eurosid aastas ja parandada tuhandete inimeste elu.
Ja mis kõige tähtsam – seda on võimalik teha kiiresti ja oluliselt väiksemate kuludega.
